Kirgede torm ( 08:50, 06 september)
@ 06.09.2010 08:50 Meeldetuletus
@ 06.09.2010 17:55 Meeldetuletus
@ 07.09.2010 08:50 Meeldetuletus
@ 07.09.2010 17:55 Meeldetuletus
@ 08.09.2010 08:50 Meeldetuletus
Sarja eesotsas on üks paarike või potentsiaalne paarike, kes paarisaja osa järel oma õnne leiab, abiellub ja sarjast välja kirjutatakse. Seejärel haarab peaosa juba uus paar.
Tegevus toimub Baierimaal Fürstenhofi lossis ja selle ümbruses. Kõik tegelased on seotud lossis asuva hotelliga. Tegelastel on tulnud võidelda armukadeduse ja armastuse, haigetsaamise ja andeksandmisega. Lisaks unistuste pulmadele on olnud ka tumedamat poolt, petmist ja valesid, isegi üks mõrvajuhtum ja üks tapmine.
Euroopa menukaim teleromaan
Tekst: Ursula Zimmermann
2008. aasta 15. detsembril tähistas ARD telekanal Das Erste Saksamaal tähtsat juubelit, kui näidati Euroopa enim vaadatud teleromaani „Kirgede torm" 750. osa. Nädala ilmumise päeval on Saksamaal eetris 784. osa, meie läheneme 600. osale.
Pidu peeti idüllisel Baierimaal Fürstenhofi läheduses. Seljas maitsekad Dirndl´id, jalas pringid nahkpüksid, taustaks traditsiooniline puhkpillimuusika - nii tähistas „Kirgede tormi" meeskond seda suurejoonelist sündmust.
Alates 26. septembrist 2005, mil eetrisse läks seriaali esimene osa, on Fürstenhofi asukatel tulnud võidelda armukadeduse ja armastuse, haigetsaamise ja andeksandmisega. Lisaks unistuste pulmadele on olnud ka tumedamat poolt, petmist ja valesid, isegi üks mõrvajuhtum ja üks tapmine.
Ãœhe osa kohta peavad näitlejad pähe õppima keskeltläbi 85 lehekülge dialooge ja selle kõik ka kaamera ees ette kandma. Enam kui kolme tormilise aasta jooksul on Bavaria teleproduktsioonis sündinud 63 750 lehekülge stsenaariumi, seda tänu 40 autori kaastööle. Tekstide põhiautoril dr Peter Süβ'il ei tule iialgi ideedest puudus, olgu romantilistest või põnevust pakkuvatest.
Hästi tasakaalustatud segu armastusest, draamast ja Ülem-Baieri meeleolust naelutab igal argipäeval teleka ette ligi kolm miljonit Saksa televaatajat. Sellega oli „Kirgede torm" 2008. aastal saavutanud 25,6 protsenti turuosast.
Edu jõudis kiiresti ka väljapoole Saksamaad. Praeguseks näidatakse teleromaani rohkem kui 20 riigis, teiste hulgas Itaalias, Austrias, Belgias, Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Makedoonias, Sloveenias ja Kanadas. Itaalias moodustab sünkroniseeritud Tempesta d´Amore üle 27 protsendi kogu õhtu põhiprogrammi vaadatavusest.
Volker Herres, Saksa telekanali Das Erste programmidirektor lisab oma kommentaari: „„Kirgede tormi" eduretsept on järgmine - usutavad ning sümpaatsed näitlejad, tore meeskond ja Ülem-Baieri kaunis loodus. Turuosa järgi on „Kirgede torm" Saksamaa kõige edukam teleseriaal. See on ennekuulmatu edu!"
"Kirgede tormi" filmitakse Müncheni äärelinnas filmipaviljonis, mis sisustatud ringikujuliselt nii, et režissööriruum on keskel ja tegevuskohad ümber selle. Nii on kõige ökonoomsem kaameraid, heli ja valgustust ühest toast teise viia ja näitlejatel ka ainult mõned sammud astuda.Â
„Kirgede tormi" esimene osa jõudis Saksa avalik-õigusliku kanali ARD pärastlõunasesse programmi 2005. aasta septembris. TV3 on näidanud 600 osa ringis ja nii-öelda esipaariks Gregor ja Samia.
"Samia on väga tundlik, teatud mõttes kergesti katkiminev, ent samas ka temperamentne, impulsiivne ja tugev naine," iseloomustab oma tegelast Samia Gruberit näitleja Dominique Siassia.
"Mulle teeb asja põnevaks, et Samia on nii-öelda Tuhkatriinu põhimõtte järgi üles ehitatud tegelaskuju. Kui ma esimest korda rolli kirjeldust lugesin, siis ka aimasin seda. Tunnetasin, et Samia roll võimaldab tegelasel pidevalt kasvada, õitsele lüüa, ennast avada. Päris alguses, Fürstenhofi saabudes, oli Samia ju väga tagasihoidlik, justkui arg metskits, aga nüüdseks on ta nii särama löönud. See protsess kestab edasi, nii et mul pole selles rollis iialgi igav," räägib Dominique.
Edasi räägib Dominique oma seriaalitööst.
Võttetööst
"Loomulikult on tööd väga palju, aga see on ka suur võimalus. Mulle pakub mu töö naudingut ja ma oskan seda hinnata. Aeg lendab nii imekiiresti, tõesti, väga-väga ruttu. Naudin igat üksikut päeva. Muidugi on ka päevi, mil olen rohkem väsinud kui tavaliselt, aga siis ma ütlen endale: „Kuule, Dominique, nüüd läksid sa küll liiale, lõpeta see virisemine." See on ju kingitus - saan ääretult suure võtteplatsikogemuse. Meil on iga stseeni jaoks väga vähe aega ja võrreldes minu varasema teatrikogemusega oli see muidugi jube suur ümberharjumine. Seda mõnusam on nüüd tunda, et saan hakkama. Sellest hoolimata töötan aga tõepoolest iga võttepäev intensiivselt oma rolliga, autorid suudavad mind ikka ja jälle üllatada. Olgu selleks kas või pisikesed laused, aga kui need mulle midagi pakuvad ning Samia roll nendest nii-öelda toituda saab, on see imeline. Olen tõesti väga-väga õnnelik, et mul on võimalik siin viibida."
Kolleegidest
"Mul ei ole lemmikut filmipartnerit, aga mulle meenub tihti casting, kus ma Christofiga mängisin. See oli üks eriliselt tundeküllane stseen ja tean täpselt - kui ma nüüd seda tunnistada tohin -, et kui mu agentuur casting'ust Samia rolli osas teatas, siis mõtlesin päris palju, et huvitav, kui raske see stseen on, mis nad mulle saadavad. Pean tunnistama, et olin üllatunud, sest stseen esitas tõsise väljakutse. See polnud sugugi lihtne ja mäletan siiamaani, kui meeldiv oli seda Christofiga läbi mängida ja kuidas kõik suurepäraselt sujus. Kohe esimesel korral! Niisiis meeldib mulle hirmsasti Christofiga mängida - kuigi tegelikult mängin ju ka kõigi teiste kolleegidega - ning ka Mona Seefriediga [Charlotte Saalfeld]. Temaga on mul samuti suhteliselt palju ühiseid stseene ning neid naudin ma ka väga. Mona on super vahva naine!"
Unistustest ja eesmärkidest
"Kõige tähtsam on minu jaoks, mida ma endale kogu südamest soovin, et kohtaksin ikka ja jälle oma eluteel inimesi, kes on avastamishimulised ja elurõõmsad. Ja kel on tahet minuga edasi sammuda, mis iganes mu teele ka ei satuks. Nii nagu see on siiani olnud, alati ühe sammu kaupa edasi. Soovin, et see ka edasi nii oleks."
Kongo sakslanna
Kes on see tõmmu näitlejanna, kes igal õhtul meie kodudesse Samiana ilmub?
Dominique on sündinud 1979. aastal Saksamaal Osterburgis, kuid üheksakuuselt kolinud vanematega Kongo pealinna Brazzaville´i. Ta meenutab oma lapsepõlveaastaid Aafrikas väga ilusate ja mitmekesistena.
Dominique kasvas üles kakskeelsena. Tänu sakslannast emale, kes on elukutselt tõlk, ning kongolasest isale, kes on TV- ja filmirežissöör, omandas tüdruk nii saksa kui prantsuse keele. Nii õnnestus tal korraga mitte ainult kaks emakeelt omandada, vaid samaaegselt osa saada kahest totaalselt erinevast kultuuriruumist, Saksa-Kongo ehk Euroopa-Aafrika kultuurikontekstist. Praegu valdab ta lisaks kahele emakeelele vabalt ka inglise keelt ja kikongo murret.
Raske algkoolipõlv
1988. aastal, kui Kongos puhkes kodusõda, põgenes Dominique'i ema koos üheksa-aastase tütrega esialgu tollasele Ida-Saksamaale ja edasi Lääne-Saksamaale. Aasta hiljem õnnestus isal perele järgneda.
Dominique meenutab seda aega nõnda: „Algul elasime väga tagasihoidlikes oludes onu korteris. Seal möödusid ka mu ülejäänud algkooliaastad. Duisburg-Bruckhausen, paik, kuhu olime põgenedes sattunud ja mis pidi oleme n-ö meie uue elu stardipakuks, oli tol ajal Ruhri piirkonna üks suuremaid narkopesi. Mõnikord juhtub elus tõesti kõik korraga. Õppisin sellelt keeruliselt eluetapilt nii mõndagi, millele tänulik olen, ega taha seda aega kuidagi pahaks panna!"
Tantsijanna
13. sünnipäevaks kinkisid vanemad tüdrukule tantsu-workshop'i. Sealt sai alguse sügav armastus tantsu vastu, mis on teda saatnud tänini. Hoolsa trenniaasta järel võitis ta arvukatel tantsuvõistlustel esikohti. Hiljem kõrgkoolis läbis ta lisaks moderntantsule, hiphopile, jazzile ja balletile spetsiaalse väljaõppe kõigis afrotantsudes.
16. sünnipäevaks sai Dominique oma vanematelt kingiks kolmepäevase tantsu-workshop'i, mida ta kommenteerib sedasi: "Ka see mõjutas mind kõvasti. Sain tunnetuse, kui palju vabadust peitub minu jaoks loomingulises töös. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tegingi valiku oma südame järgi. Kuigi pea ütles, et loodusteaduse baasil tuleks midagi "mõistlikku" edasi õppida, valisin südamehäält kuulates näitlemise, laulmise ja tantsimise. Olen õnnelik ja tänulik, et lisaks perele ja sõpradele olen leidnud endale tantsimises, laulmises ja näitlejatöös oma "teise kodu"."
Kihlveoga kõrgkooli
Dominique on öelnud, et kui ta poleks esimesel katsel kõrgkooli sisse saanud, oleks ta otsustanud logopeediõppe kasuks. Sel alal olid tal juba ka praktikakogemused olemas. Läks aga teisiti.
Esseni kõrgkooli sissesaamist meenutab ta nõnda: "Enne avalduse sisseviimist polnud mul aimugi, kui raske katsumuse ma endale võtan. Kui selgus, mida kõike eksamitel nõutakse, sõlmisin justkui iseendaga kihlveo, tahtsin hirmsasti sisse saada. Katseteni oli jäänud täpselt kolm kuud. Alustasin balleti eratundidega, sest seni olin harrastanud kodus vaid kõikvõimalikke afrostiile ja hiphoppi. Seejärel hakkasin sihikindlalt käima lauluproovides, seni olin laulnud vaid natuke enda lõbuks koolibändis. Kohe sai mulle ka selgeks, et ilma laulmiseta ei kujuta ma oma tulevikku enam ettegi! Siis jõudsid kätte sisseastumiskatsed. Kolm ränkrasket päeva ja ma võitsin kihlveo - olin saanud 300 kandidaadist 5 väljavalitu hulka!"
Paralleelselt kooliga sai Dominique võimaluse praktiseerida oma oskusi ja annet reaalses teatrielus Düsseldorfi teatrimajas.
Alates 2001. aastast on ta mänginud palju teatritükkides ja muusikalides ning töötanud Adidase ja Cerruti reklaamiklippide modellina. Telekarjäär sai alguse 2001. aastal lühifilmiga Mord Mrs. Ward, 2007. aastal hakkas ta aga mängima Samia Gruberi peaosa „Kirgede tormis".
2008. aastal mängis ta Hamburgi kammerteatri tükis Zeitfenster („Ajaaken"), millega käis tänavu aasta jaanuaris väiksel Saksamaa turneel.
Dominique'i hobideks on jooga, jalgrattaga sõitmine ja ujumine. Ta elab Berliinis.
Kireaednik peab lugu telenoveladest
Tekst: Jaanus Noormets
Võigas mõrv, romantilised pulmad ja traagiline autoõnnetus: „Kirgede tormis" Johann Gruberit mängiva Saksa näitleja Michael Zitteli võttenädal ei tohiks igav olla. Siiski tunnistab mees, et igapäevaseebis näitlemine on rohkem rahaseisu parandamine kui kunsti tegemine.
Nädal kohtub Michael Zitteliga „Kirgede tormi" võtteplatsil Müncheni läheduses asuvas Baieri filmilinnakus, kus mees valmistub pärast võtet kosuma.Â
Ehkki kell on alles nelja paiku päeval, paistab, et mees vajab turgutamist. Võtteangaari kõrval üles seatud „turgutuspunktis", mis koosneb lihtsatest laudadest ja pinkidest ning tagasihoidlikust toiduautost, kallab rõõmsameelne ja päevitunud Zittel endale kohviautomaadist musta vedelikku ja valmistub kolleegidega juttu puhuma.
Puhkehetke rikub „Kirgede tormi" pressiesindaja, kes Zittelile märgib, et keegi tahaks temalt mõne küsimuse küsida. Näitleja saadab seepeale otsemaid oma kolleegid lauast minema ja ootab küsimusi. Niipalju siis sellest, et kõik näitlejad on vähemalt sisimaski diivad.
Zittel tunneb huvi sarja kulu kohta Eestis. „Kui pikk ta teil on? 30 minutit? 45 minutit? Ja lausa parimal eetriajal?" Kuuldes aga, et Eestis dubleeritakse sari ära ja et kõiki hääli räägib üks ja seesama inimene, on ta justkui pahviks löödud.
Miks „Kirgede torm" nii menukas on?
Ühest küljest tänu näitlejatele ja teisest tänu sisule. Näitlejad on väga hästi välja valitud.
Aga siiski pole telenoveladel kuigi hea maine, eriti kui neid võrrelda teiste draamasarjadega.
Tõsi.
Kas teile endale tundub ka nii, et nad pole suurt väärt?
Vanasti küll tundus, aga seda tehes olen ma hakanud teisiti arvama, eriti tänu näitlejatele. Saksamaal on palju teisi sarju ka, näiteks traditsioonilisi seepe, millesse otsitakse näitlejaid nii, et minnakse tänavale ja vaadatakse, kas tuleb vastu mõni 22aastane ilus ja sinisilmne blondiin. Nad tahavad näidelda, mida nad paar-kolm aastat ka teevad, aga siis on nad ka läbi põlenud. Aga et teha midagi sellist edukaks, on vaja väga palju häid näitlejaid - ja meil siin neid ka on, kes on osalenud paljudes filmides ja sarjades.
Täna filmitakse siin 703. osa. Mida maksab inimestel järgmisest 250 osast oodata?
Palju dramaatilisi lugusid! Aga paraku ei tohi me tulevikust rohkem midagi rääkida, sest oleme kõik allkirjastanud vastavad lepingud. Aga näiteks see nädal oli meil väga sündmusterohke: toimusid pulmad, kurb lahkumine autoõnnetuse tõttu ja mõrv, millesse minagi olin segatud. Nii et väga dramaatilised lood.
Kuidas näeb välja teie tüüpiline päev võtteplatsil?
See algab kell 9 hommikul, aga tegelikult juba kell 7.30 korjatakse meid peale. Mitte küll iga päev, aga enamikul päevadel. Siis tehakse grimm ja pannakse selga kostüümid. Kell 9 hakkab võte pihta ja edasine sõltub sellest, mitu stseeni tuleb filmida. Mõnikord on nädalas 40 stseeni, mis on üleüldse maksimum, nii et päevas tuleb teha 6-8 stseeni.
Ühe päevaga saame filmitud ühe osa, nii et kokku lausa 45minutilise osa. See on võimalik ainult tänu kahele meeskonnale: üks neist teeb paviljonis sisevõtet ja teine tegutseb välivõtetega. Nii et tööd tuleb metsikult rabada.
Mis kell te siis koju jõuate?
Kui tuleb ka päeva viimases stseenis olla, siis enne kella kaheksat koju ei saa.
Kas seesugune töö kurnav ja vintsutav pole?
On küll, aga pole hullu, sest see on ka tore. See kõik sõltub jällegi näitlejatest, kellega tuleb päevad läbi koos näidelda. Me oleme siin nagu üks perekond, sest me teame, et teeme midagi, mis on väga menukas. Aga muidugi väsitab see tempo ära, kui võtted on esmaspäevast reedeni hommikust õhtuni. Ja laupäeval-pühapäeval tuleb tekste pähe õppida, nii et mingit peatumist pole.
Iga päev terve osa tekstid pähe õppida - see on ju jube!
Sellega harjub ära, sest seda ka õpitakse. Enne kui ma siia sarja tulin (Zittel on „Tormis" alates 247. jaost), ütles üks mu tuttav, kes oli siin juba algusest peale mänginud, et esimesed paar nädalat on rasked. Aga kui see tempo kätte saada, siis ei ole enam midagi rasket. Pealegi on meil pikemate stseenide jaoks ka juhendajad, kes aitavad meil tekste paremini pähe saada. Abi on olemas, aga mängida tuleb ikkagi endal.
Te olete siin sarjas juba päris kaua olnud. Mis selle aja jooksul muutunud on?
Oleme edukamad! Saksamaal näiteks vaatab meid iga päev lausa 2,8-3 miljonit inimest. Seepärast tuntakse meid ka tänaval ära ja kutsutakse sarjanimedega. Oleme iga päev inimeste elutubades ja siis öeldakse mulle: „Tere, Johann, see, mis sa eile sarjas ütlesid, oli väga tore!" Olin enne „Kirgede tormi" teinud palju filme, aga mitte miski polnud nii menukas kui see roll. Fännid saadavad väga palju kirju ja elavad meie tegemistele hoogsalt kaasa.
Mis tundeid see tekitab, et inimesed nii aktiivselt sellele sarjale kaasa elavad?
See on selle töö üks osa. Kõik, mida me, näitlejad, teeme, teeme me publikule. Ma töötasin 20 aastat järjest teatris, seal elas publik kaasa igal etendusel, siin elatakse kaasa tänavatel.
Kumba eelistate: teatrit või telet?
Neid ei saa võrrelda, nad on väga erinevad. Mulle meeldib näidelda teatris, aga samas pean ma ülal pidama kolme lapsega peret, mis nõuab üsna palju raha. See siin annab rohkem raha kui teater. Teater on rohkem kunst ja televisioon on rohkem rahakoti jaoks (hakkab naerma).
Kas teie lapsed vaatavad ka „Kirgede tormi"?
Muidugi! Enam siiski mitte nii palju, aga kui nad pole just koolis ja kui nad ikka saavad, siis mu 16aastane tütar ja noorem, 14aastane poeg ikka vaatavad.
Ja mida nad sellest arvavad?
Neile see meeldib! Neile see tõesti meeldib! Mõnikord nad küll ütlevad, et mõni stseen on liiga pikk, peaks olema lühem. Mu lapsed tunnevad sarjas kõiki näitlejaid ning seepärast vaatavad nad „Kirgede tormi" hoopis teise pilguga. See teeb neile sarja põnevamaks.
Lauda istub just võttepäeva lõpetanud Stefan Jonas, kes on „Kirgede tormi" üks režissööre. „Ta on meie parim režissöör," kiidab Zittel kolleegi ning ütleb talle kohe, et Eestis kuuleb „Kirgede tormi" pelgalt ühe jutustajahäälega.
Stefan Jonas: Naljakas lugu!
Kes on Michael Zittel?
Michael Zittel on saksa näitleja, kes elab oma abikaasa ja kolme lapsega (14-, 16- ja 18aastased) Lõuna-Saksamaal Münchenis. Oma karjääri jooksul on Zittel näidelnud nii teatrilavadel kui ka erinevates sarjades, nagu näiteks Eestiski näidatud märulisarjas „Kloun". 9. veebruaril tähistab Zittel oma 58. sünnipäeva.
„Kirgede tormis" mängis Zittel üsna kaua, kuid tänaseks on ta juba omal soovil teiste tööde tõttu välja kirjutatud. Zittel kehastas Johann Gruberit osades 247-602 ja siis pärast neljakuist pausi jagudes 675-711. Praeguseks on sakslastel ära näidatud enam kui 775 jagu, TV3 on sakslaste näitamisgraafikust umbes aastakese maas, seega näidatakse praegu umbes 600. jagu.
